Eile bussiga Tartu poole kihutades tabasin end taas mõttelt, kui erinev tundub tee läbi bussiakna ja rattasadulast vaadatuna. Bussiaknast vaadates ei jõua sa kunagi süveneda sellesse, mis inimesed elavad tee ääres, vaevu märkad majugi. Samas rattaga seda teed läbides (ka korduvalt) avastad end mõtteilt, mis seovad sind nende paikadega.
N: See tõus on mõnel ajal tundunud nii kerge...
Ilus puu sel perel õuealal, äkki peaks uurima ja endale ka muretsema...
Tea, kas see koer on sama lõbus, kui aasta tagasi, siis sai teisega tükk aega tee ääres vaieldud, kumb tee peal olla võib ... jne jne