Asi, millest ma täna rääkida tahan on juba pikemat aega mul keele peal kibelenud, nimelt, mis oli selle sündmusteahela alguses, mille toimumise lõppstaadium kinkis mulle mu teise mp3 mängija (sedakorda koos meeldiva mahuga mälupulgaga).
Tean, tean asi tundub olema väga Agu Sihvka stiilis ja lause ehitus tuli ka lohisev-pikk ja kohati raskelt jälgitav, aga kannatage ära, sest teema ise eluline ja keegi peab ju ometi selle kirja panema...
Kui tihti te ise sõidate rongi või bussiga? Kes sõidavad tihemini kui korra nädalas , teie peaksite end kohati ära tundma ja need, kes sõidavad harva või mitte üldse, siis teile olgu teadmiseks, et elus on muudki peale selle, mis autoaknast paistab. Kas ma tundun juba kole õel? Oh, ärge pange siis nüüd kohe pahaks...elu pole tegelikult poolt nii trööstitu, kui klapid peas ja mõnus musa kõrvas.
Aga tegelikult - olles nüüd oktoobrist saati sõitnud 2-3 korda nädalas rongi ja bussiga Tartusse ja tagasi Jõgevale, olen ma tabanud end emmal-kummal suunal ja vahel mitu korda päevas mõttelt, et kui Jumal lõi inimese, siis ta kas ei mõelnud kõike päris hästi läbi või oli oma kätetööse liiga suurt usku omav.
Alustame siis sellest osast, mida muuta kohe kuidagi ei saa, ei seda mööda, et istud koguaeg mujale, või süvened 100% maastikuvaatlusesse või mõnel kergemal juhul paned silmad kinni ja üritad ennast olematuks mõelda. Aga millest sa kuidagi üle ega mööda ei saa on need, kes seda liiklusvahendit juhivad ja sel kohal on sul väga vähe valikut, kui sa pead kuskile jõudma väga kindlaks ajaks. Mida mõelda Vedurijuhist, kes enne väljasõitu rongikoosseisu, kus muide on ka I klassi vagun teavitab : Kuna keegi teist vaguniuksi ühest vagunist teise minnes ei sule, siis ma kokkuhoiu mõttes täna kütet sisse ei lülita. Väikese lapsega ema kaebusteraamatuküsimise peale lülitati küte siiski sisse, aga välistemperatuur kõikus -10-12 kraaadi juures.
Bussijuhid, kes maanteel ühest rekkast mööda pressides ära unustavad selle pisikese detaili, et samasugune läheneb mõrvakiirusel vastasreast ja äramahtumise võimalus on 1 : 10st, ei ole mingi ime, aga kui sa olles bussi sisenenud ostad pileti Tartusse ja buss linnast väljudes sõidab kõhkleval 30km/h kiirusel risti vastupidi Tallinna suunal ning oma veast arusaanult üritab ringi keerata kohas, kus teelaiust ei ole bussipikkuse jagu, siis ajab masendusse küll. Meie tungival palvel sõitis ta siiski veel 100m Tallinna poole ja keeras end siis ringi suuremal ristmikul, pannes 1-2 minutiks seisma liikluse 3 harulisel ristmikul põhimaanteel !!! Jõudnud siis õnnelikult Tartu linnas Peetri kiriku ristini, keeras ta lootusrikkalt pea reisijate poole ja uue eksimuse kartuses küsis siis areldi, kas siit otse. EI PAREMALE röögatas väsinud reisijate komplekt ja Tartu bussijaamas väljudes olin aru saanud, et esimest korda õnnestus mul bussiga loengusse tulles 15 minutit hiljaks jääda. TASE Pärnu Bussipark!!!
Torisevad ja muttidel üle varvaste sõitvad bussijuhid pole ju sugugi imelikud :)
Siiski üks hea asi ka Tartu - Tallinn kiirrongis on ääretult soe ja sõbralik piletimüüja, soojad mõtted tema poole teele. Tal on alati aega lastele, loomadele - kõigile, ja naeratus soe, silmad head, armas inime igal juhul.
Nüüd siis see teine pool, mille moodustavad reisijad. Esimene suur punt lahedaid häirijaid on lapsed. Mitte et nad midagi ise teha saaks, aga no kuulge ükski laps ei reisi päris üksi - vanemad ju ka. Ning kui ema laseb oma 2 last vabalt vaguni peale inimesi terroriseerima, sest tal on vaja telefoniga rääkida ja lehte lugeda, siis... lapsed elasid oma elu, inimesed andsid neile oma tobedad reklaamilehed, et neist lahti saada ja ohh seda vanainimese nägu, kelle kotist see laps sikutas välja lapselapsele mõeldud suure pildiraamatu ja kukkus seda omale nõudma. Vahel mõni julgem sikutas lapsed ema juurde tagasi, see vabandas ja elu kees edasi sama aktiivselt kui ennegi lapsed käisid ja terroriseerisid inimesi ja ema tegeles ajalehega püüdes end olematuks teha. Sellised lapsed pole sugugi haruldased, see oli lihtsalt tõsisem näide. Olen näinud ka vagunipõrandal keset vahekäiku ajalehel magavat last ja muidki omapärasusi. Lastele lisaks esineb vagunites ka "koeralaadseid". Ma ei saa ju öelda koer asja kohta, mis jookseb vagunis edasi tagasi ilma suukorvi ja rihmata, hüppab su heledate pükste peale ja üritab saiakest su hammaste vahelt kätte saada, ning tagatipuks ehmatab koosseisu pidurdamise peale ja laseb nurka jäledalt haiseva loigu.
Ja siis need vanainimesed, kes ei kuule ja vait olla ei saa, nende peale röögitakse ja nemad röögivad ja kui sul pea valutama juhtub, siis tahaks vanainimestekilleriks hakata.
Ning siis see viimane ja viletsaim variant kaaskulgejaist - joobes asjad. Kui nad bussi saavad vaid bussijuhi vastutulekust ja istuvad ja lihtsalt haisevad, siis rongi kukuvad tegelased ka otse pingile oksendades ja lällates ja muid inimesele sobimatuid tempe tehes. APPI Ja kui nad siis ise käitutud saavad, siis nad pillavad su varvaste ette oma õllepudeli puruks ja see haiseb terve su ülejäänud tee...
Olles 2 kuud selliseid reisikirjeldusi edastanud, kinkis mu kallis mees mulle mp3mängija koos mälupulgaga ja nüüd pole kaasreisijaid mulle olemas. On vaid tujule vastav musa ja minu oma mõtete maailm, silmad saab ju alati kinni panna ja maailm muutub heleroosaks rahuoaasiks...kui keegi sulle just otse sülle ei kuku :)
Tean, tean asi tundub olema väga Agu Sihvka stiilis ja lause ehitus tuli ka lohisev-pikk ja kohati raskelt jälgitav, aga kannatage ära, sest teema ise eluline ja keegi peab ju ometi selle kirja panema...
Kui tihti te ise sõidate rongi või bussiga? Kes sõidavad tihemini kui korra nädalas , teie peaksite end kohati ära tundma ja need, kes sõidavad harva või mitte üldse, siis teile olgu teadmiseks, et elus on muudki peale selle, mis autoaknast paistab. Kas ma tundun juba kole õel? Oh, ärge pange siis nüüd kohe pahaks...elu pole tegelikult poolt nii trööstitu, kui klapid peas ja mõnus musa kõrvas.
Aga tegelikult - olles nüüd oktoobrist saati sõitnud 2-3 korda nädalas rongi ja bussiga Tartusse ja tagasi Jõgevale, olen ma tabanud end emmal-kummal suunal ja vahel mitu korda päevas mõttelt, et kui Jumal lõi inimese, siis ta kas ei mõelnud kõike päris hästi läbi või oli oma kätetööse liiga suurt usku omav.
Alustame siis sellest osast, mida muuta kohe kuidagi ei saa, ei seda mööda, et istud koguaeg mujale, või süvened 100% maastikuvaatlusesse või mõnel kergemal juhul paned silmad kinni ja üritad ennast olematuks mõelda. Aga millest sa kuidagi üle ega mööda ei saa on need, kes seda liiklusvahendit juhivad ja sel kohal on sul väga vähe valikut, kui sa pead kuskile jõudma väga kindlaks ajaks. Mida mõelda Vedurijuhist, kes enne väljasõitu rongikoosseisu, kus muide on ka I klassi vagun teavitab : Kuna keegi teist vaguniuksi ühest vagunist teise minnes ei sule, siis ma kokkuhoiu mõttes täna kütet sisse ei lülita. Väikese lapsega ema kaebusteraamatuküsimise peale lülitati küte siiski sisse, aga välistemperatuur kõikus -10-12 kraaadi juures.
Bussijuhid, kes maanteel ühest rekkast mööda pressides ära unustavad selle pisikese detaili, et samasugune läheneb mõrvakiirusel vastasreast ja äramahtumise võimalus on 1 : 10st, ei ole mingi ime, aga kui sa olles bussi sisenenud ostad pileti Tartusse ja buss linnast väljudes sõidab kõhkleval 30km/h kiirusel risti vastupidi Tallinna suunal ning oma veast arusaanult üritab ringi keerata kohas, kus teelaiust ei ole bussipikkuse jagu, siis ajab masendusse küll. Meie tungival palvel sõitis ta siiski veel 100m Tallinna poole ja keeras end siis ringi suuremal ristmikul, pannes 1-2 minutiks seisma liikluse 3 harulisel ristmikul põhimaanteel !!! Jõudnud siis õnnelikult Tartu linnas Peetri kiriku ristini, keeras ta lootusrikkalt pea reisijate poole ja uue eksimuse kartuses küsis siis areldi, kas siit otse. EI PAREMALE röögatas väsinud reisijate komplekt ja Tartu bussijaamas väljudes olin aru saanud, et esimest korda õnnestus mul bussiga loengusse tulles 15 minutit hiljaks jääda. TASE Pärnu Bussipark!!!
Torisevad ja muttidel üle varvaste sõitvad bussijuhid pole ju sugugi imelikud :)
Siiski üks hea asi ka Tartu - Tallinn kiirrongis on ääretult soe ja sõbralik piletimüüja, soojad mõtted tema poole teele. Tal on alati aega lastele, loomadele - kõigile, ja naeratus soe, silmad head, armas inime igal juhul.
Nüüd siis see teine pool, mille moodustavad reisijad. Esimene suur punt lahedaid häirijaid on lapsed. Mitte et nad midagi ise teha saaks, aga no kuulge ükski laps ei reisi päris üksi - vanemad ju ka. Ning kui ema laseb oma 2 last vabalt vaguni peale inimesi terroriseerima, sest tal on vaja telefoniga rääkida ja lehte lugeda, siis... lapsed elasid oma elu, inimesed andsid neile oma tobedad reklaamilehed, et neist lahti saada ja ohh seda vanainimese nägu, kelle kotist see laps sikutas välja lapselapsele mõeldud suure pildiraamatu ja kukkus seda omale nõudma. Vahel mõni julgem sikutas lapsed ema juurde tagasi, see vabandas ja elu kees edasi sama aktiivselt kui ennegi lapsed käisid ja terroriseerisid inimesi ja ema tegeles ajalehega püüdes end olematuks teha. Sellised lapsed pole sugugi haruldased, see oli lihtsalt tõsisem näide. Olen näinud ka vagunipõrandal keset vahekäiku ajalehel magavat last ja muidki omapärasusi. Lastele lisaks esineb vagunites ka "koeralaadseid". Ma ei saa ju öelda koer asja kohta, mis jookseb vagunis edasi tagasi ilma suukorvi ja rihmata, hüppab su heledate pükste peale ja üritab saiakest su hammaste vahelt kätte saada, ning tagatipuks ehmatab koosseisu pidurdamise peale ja laseb nurka jäledalt haiseva loigu.
Ja siis need vanainimesed, kes ei kuule ja vait olla ei saa, nende peale röögitakse ja nemad röögivad ja kui sul pea valutama juhtub, siis tahaks vanainimestekilleriks hakata.
Ning siis see viimane ja viletsaim variant kaaskulgejaist - joobes asjad. Kui nad bussi saavad vaid bussijuhi vastutulekust ja istuvad ja lihtsalt haisevad, siis rongi kukuvad tegelased ka otse pingile oksendades ja lällates ja muid inimesele sobimatuid tempe tehes. APPI Ja kui nad siis ise käitutud saavad, siis nad pillavad su varvaste ette oma õllepudeli puruks ja see haiseb terve su ülejäänud tee...
Olles 2 kuud selliseid reisikirjeldusi edastanud, kinkis mu kallis mees mulle mp3mängija koos mälupulgaga ja nüüd pole kaasreisijaid mulle olemas. On vaid tujule vastav musa ja minu oma mõtete maailm, silmad saab ju alati kinni panna ja maailm muutub heleroosaks rahuoaasiks...kui keegi sulle just otse sülle ei kuku :)
posted by Veronika | 10:29 AM
|
0 comments
